Veel viimaseid nädalaid saab läbida orienteerumisrada „Ühiselamud kui üliõpilaselu sõlmpunktid“
8. maist kuni 20. oktoobrini on kõik Tartu Ülikooli töötajad, üliõpilased, vilistlased, nende pered ja kõik teised huvilised oodatud läbima orienteerumisrada, kus saab tutvuda Tartu Ülikooli ühiselamute ajalooga.
Ülikoolilinnale Tartule on omased endiste ja praeguste üliõpilaste kaasahaaravad ja meelelahutuslikud lood ühiselamuelust. Paljudel seostub ühiselamuga kohe mõni isiklik mälestus või kogemus, seega pakub selle aasta orienteerumine kindlasti äratundmisrõõmu. Orienteeruja näeb oma teel praeguseid ja kunagisi Tartu ühiselamuid ning saab lugeda põnevaid lugusid näiteks Hillar Palametsalt, Juhan Peeglilt, Rein Langilt ja Ardi Liiveselt.
„Üliõpilaste ühiselamud said Tartu pärisosaks alles pärast teist maailmasõda, mil tudengitele ei jätkunud sõjast purustatud linnas enam piisavalt omaette üüritube. Pealegi oli Nõukogude võimul lihtsam ühiselamutes ja internaatides elavatel noortel silma peal hoida,“ rääkis orienteerumisraja koostaja, Tartu Ülikooli muuseumi kuraator Ken Ird.
Elasin 1990. aastate alguses Pepleri 14 ühiselamu toas 208 koos kahe kursuseõe ja ühe saksa filoloogiga. Ühikatuba oli hubane, sinna mahtus neli reformvoodit, kolm riiulit ja kaks lauda, millest ühe all oli minikülmkapp. Külmkapp oli olenevalt nädalapäevast kas täis või tühi. Täituvus sõltus sellest, kas keegi käis nädalavahetusel kodus, ja sisu mõjutas see, kes parasjagu kodus käis.
Ühikas oli iga korruse peal kaks ühiskööki. Seal oli laud, mille taga keegi kunagi ei istunud, valamu ja kaks pliiti, mille kõik plaadid ei töötanud. Köögis kunagi erilist tungi ei olnud, nii et kui oli soov midagi valmistada, pääses alati löögile.
Üliõpilasmenüü oli lihtne. Enamasti tegime praekartuleid, makarone lihakonserviga või tatraputru. Kui kodust miskit kaasa pandi, siis oli valik muidugi suurem.
Ühel koduskäigujärgsel esmaspäeval otsustasime praadida natuke vorsti. Lõikasime sobivad viilud pannile, jätsime need ühiskööki praadima ja lippasime tuppa, et katta laud ja lõikuda salatit juurde. Vahepeal käis üks meist vorsti ümber keeramas. Kui tundus, et nüüd võib panni tuppa tuua, läksime kööki ja tardusime. Pann oli tulel, aga tühi, ilma ühegi vorstiviiluta!
Mida värki, mõtlesime. Algul tekkis tunne, et äkki unustasime vorsti pannile panna, aga ei, meenus väga selgelt, kuidas seda lõikasime, selle pannile laotasime ja selle ümber keerasime. Siis saabus kahtlus, et äkki on keegi meie vorsti lihtsalt pihta pannud.
Otsustasime olla kavalad. Lõikasime oma kallihinnalisest vorstist uued viilud, panime pannile, viisime praadima, tulime tuppa ja jäime ukse juurde passima. Minutikese-paari pärast kuulsime, kuidas naabertoa uks avaneb imevaikselt ja keegi hiilib köögi poole. Tegime oma ukse sama tasakesi paokile, libistasime ennast välja ja läksime kikivarvul samas suunas. Kui jõudsime ukseavasse, nägime, kuidas meie naabertoas elav kursavend seisab, kaks vorstiviilu kahvli otsas, kaks juba suus, ja mugib mõnuga. Röögatasime mõlemad ühest suust tema nime, ta võpatas, heitis meie poole pilgu, lükkas kahvli otsas olevad vorstid imekiiresti suhu, haaras pannilt viimased kaks, trügis meist mööda, pomisedes täis suuga, et kõht on jube tühi, ja kadus oma tuppa ...
Kolmanda laari – mis oli ka viimane võimalik, sest vorst sai otsa – tegime köögis pliidi kõrval seistes. Ka edaspidi oli üks kursaõde alati köögis panni kõrval valvel.
Seda ja teisi lugematuid lugusid meenutades võib öelda, et 1990. aastate ühikaelu oli korraga nii karm kui ka koomiline. Praegu, rohkem kui 30 aastat hiljem näib, et koomika oli siiski kõvasti ülekaalus.
– Tartu Ülikooli keelenõunik Helika Mäekivi
Lisaks raja läbimisele saab Toomemäel Tartu Ülikooli muuseumis näha ka püsinäitust „Minu elu ülikool“, kus on väikesed minitoad eri aegade ühiselamutubadest. „Toad on seatud ajastukohaselt ja tehtud päris kirjelduste järgi. Ajarännak tubade vahel algab juba 17. sajandi konvikti ehk ühiseluruumiga ja lõppeb 20. sajandi 1990. aastate ühikatoaga,“ rääkis Tartu Ülikooli muuseumi kommunikatsiooniosakonna juhataja Külli Lupkin.
Kuidas orienteeruma minna?
- Prindi orienteerumiskaart välja või võta see TÜ peahoone (Ülikooli 18), TÜ muuseumi (Lossi 25), Delta keskuse õppe- ja teadushoone (Narva mnt 18), Biomeedikumi (Ravila 19), Chemicumi (Ravila 14a), Physicumi (W. Ostwaldi 1), tehnoloogiainstituudi (Nooruse 1), TÜ raamatukogu (W. Struve 1), Lossi 36 või Vanemuise 46 õppehoone valvelauast. Soovi korral saad kaardi ka nutitelefoni laadida.
- Tutvu enne rajaleminekut leppemärkide süsteemiga.
- Kontrollpunkti jõudes skaneeri seal olevat ruutkoodi (QR-kood). Kontrolli, kas telefonis on ruutkoodi lugemise rakendus olemas. Kui ei ole, siis laadi see oma telefoni.
- Rada kulgeb majade vahel, tänavatel, rohealadel jm avalikus ruumis. Ole liikluses ettevaatlik! Pane tähele, et rajal ette sattuvatest objektidest (nt kõrged aiad, müürid, lillepeenrad või hekid) ei tohi otse üle minna. Samuti on keelatud siseneda eramajade või asutuste hoovidesse, kui need on tähistatud vastava leppemärgiga. Keeldu tähistavad märgid tunned kaardil ära jämeda musta joone (aed, müür) ja samblarohelise värvuse järgi.
Kes võidab?
Orienteerumine on kogu ülikoolipere tervisespordiüritus, mille jooksul loositakse kõigi osalenute vahel välja hulk toredaid meeneid. Selleks, et loosiõnn võiks naeratada just sulle, anna meile pärast orienteerumas käimist teada, et võtsid üritusest osa.
Samuti oled teretulnud jagama Facebooki ürituse lehel pilte oma toredatest hetkedest orienteerumisrajal.
